Keegi ei ohverda kõige olulisemat, mis tal on: armastust. Keegi ei ulata oma unistusi nende kätte, kes võivad need purustada..tahtlikult vähemalt mitte. Vahel on aga meie ümber inimesi, keda võib arvata, et nad on 100% ausad ja usaldusväärsed..ometi usaldades kõike nende öeldut,tehtut ja ja mõeldut, võime endale ise noa selga lüüa..nende kaudu. usaldades võtame riske, riske kukkuda kõrgelt ning haiget saada valusalt, kuid arvan, et igal asjal on oma põhjus juhtuda. Vahel ongi vaja kõrgelt kukkuda, et taas maanduda maa peal ootavasse reaalsusse. Inimesed on kergesti haavatavad. Loomad järgivad oma instinkte ning kuuletuvad vaid sellele, mis on sisse programmeeritud. Inimolendid aga teavad, mis on armastus ning tunnevad selle relvi. Tänapäevases maailmas võiks tuua nendest esile ehk iroonia ning eemaletõrjumise ent lisaksin sinna juurde ka valed ning manipulatsiooni. Armastus ei ole alati tagasivõidetav, uuesti usaldamaõppimine võib võtta kaua, kuid andeksandmisel on suur jõud. Andeksandmine ei ole ühekordselt tekitamiseks, see on pidev protsess, mis vajab pidevat läbimõtestamist ning pidevat andeksandmist. Olles andeks andes oma südames jäägitult, paneb see vaid olukorrad muutuma
Mõnikord on lööki vaja,
väga valusat.
Suutmaks endas tunnetada,
südant elusat.
Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainukest.
Alati on vaja talve,
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin,
sellepärast, et…
No comments:
Post a Comment