olin omaloodud reaalsuse ohver

Lonkisin mööda teed kodu poole läbi äsja maha sadanud vihmast niiske tee.Mõtlesin taas sellest, et kui oleks olemas mingisugune fotoaparaat,mis teeks pilti elu ilusamatest hetkedest või kohtadest või õigem oleks ehk öelda sellest emotsioonist,mis kaasneb vastava hetkega,siis oleks olnud parasjagu see hetk niisugune,mida jäädvustada.Kogu see vaikus oli nii võluv - eemal kostvate autode voog ning üksikud tuled, mis majadest, kardinate varjult paistmas.Tänavavalgustus, mis tõi esile öiste puude ilu- lehed, üle küllatud läbipaistvate, õrna läikega vihmapiiskade. Tänavad olid inimestest tühjad ning polnud hirmu kohata mõnd autot ega sattuda vastakuti mõne inimesega, kelle näoilmest võiks välja lugeda vaid küsimusi nähes laialiläinud meiki .Kõik oli nii lihtne ja siiras..puhkus kõigest.