Käisin Eskori juures ning lehitsesin üht ramatut. Isegi ei suuda meenutada selle raamatu pealkirja ega autorit, kuid mind jäi kummitama sealt üks lause: "Ei saa sind näha enne, kui näen iseennast.."Huvitav väljend minu jaoks.. On ju veel erinevaid väljendeid,mis on sarnased sellele, ent see pani mind mõtlema nende väljendite omavahelisele seosele. Öeldakse, et inimene, kes ei armasta iseennast, ei saa armastada ka teisi.. õige ka.. kuidas muidu saaks välja jagada armastust, olles täis vihkamist või veel hullem - ükskõiksust!? suur vahe on aga enesearmastusel,mis on sünonüümne eneseimetlusega ning armastusel mis on mõeldud siis eelkõige selle väljendi puhul,ehk siis armastusel,mis on siiras,mille alapunktideks ma nimetaksin tõelisuse,hoolivuse,hoolitsuse,puhtuse ning aususe..
Aga kui nüüd pöörduda tagasi raamatust leitud väljendi juurde, siis hakkasin mõtlema, et on ju üsna tihti nii, et kui sa ise arvad,et midagi tõeliselt vajad,siis tegelikult see justnimelt nii pole.
Rääkisin hiljuti oma superkalli sõbrannaga sellest.. ta ütles, et oli väga pikalt ja mitte just välja seda kuigi palju näidanud, aga võiks öelda et seesmiselt meeleheitel olles otsind inimest enda kõrvale.. erinevad peod ja tutvusringkonnad, kuid ei midagi..lihtsalt justkui lootusetu olukord, et polegi kedagi, kes talle sobiks ja kellele tema ning läks mingi aeg mööda ning tema peast kadusid lõpuks need mõtted,et ta kedagi enda kõrvale vajab ja võiks öelda, et ühel kõige suvalisemal hetkel ilmus tema jaoks välja inimene, kes on tema jaoks justkui ideaalne.niiet tuleb vaadata enne enda sisse, kui kedagi teist näha soovida ja selles osas teeb ka aeg oma töö, sest kui on millegist puudu, siis järelikult ei ole selle olemasolu jaoks lihtsalt valmisolekut .
arvan, et igaühele on antud täpselt nii palju kanda,kui palju ta kanda suudab..meie suutlikkus on aga meie endi kätes..
No comments:
Post a Comment