peida süda suurde linna - t.taul

Jään igatsusega meenutama taas sedagi päeva..tahaksin öelda nii palju ent sõnad takerdudva mu mõtetesse.. sinna nad jäävadki . olen sellega lihtsalt leppinud.meie maailmad on liialt erinevad.ju siis nii ongi parem.ju siis on nii õige.. ehk vale?kuid mis seal vahet?
sain jälle targemaks.. ei eksisteeri sellist asja nagu "sarvede maha jooskmine"?vähemalt väideti mulle nii. inimene jääb vaid paratamatult oma harjumuste ohvriks. lihtsalt on üksikuid, kes ennast elu jooksul parandavad ning neid, kes tahaksid, kuid ei leia selleks võimalust, ja ülejäänud, kes ei ole valmis loobumagi. seega eluperioodiks või nooruseks seda nimetada oleks vaid endale valetamine ning oma valede valikute eiramine.on see tõde või ei?.. jäägu see iga inimese enda otsustada.
vahel on hea enda eest varjata tõde. lihstalt olla keset teadmatust.mitte valesid ega tõde.lihtsalt olla nii, et ei olegi olemas selliseid sõnu või mõisteid. olla üksi oma enese maailmas. mitte maailmas,mis ümber,vaid selles, mis peitub kusagil, kuhu puudub tee ning kuhu teiste kujutlus ei küündi. olla vaid keset mõtteid ning mõtlematust ühtaegu.olla väljaspool reaalsust.

sain eile hea mõtte ühelt kirjanikult, keda mina just kõrgelt ei hinda, kuid paljud seda teevad.ma ei näe temas lihstalt midagi mõistmatut, ebatavalist või  inspireerivat, mis tavaliselt selliste kirjanike puhul peaks silma jääma.tundsin end kui väikese lapsena, kes kuulab suurte inimeste igavat juttu vanadest aegadest ja poliitikast. raamatuesitlused on ju alati mõtlmapanevad ja huvitavad, kuid kirjanik, kes minu jaoks midagi ei paku.. kuidas saaks tema raamat siis pakkuda? kuid see selleks. idee oli siiski see, et kirjutada iga päev üks luuletus. niiet üritan algust sellega teha.. tundub totter, kuid võiks nalja pärast proovida:D


varjudesse mattund maa

vaikuse hääl kui karje mu peas-
täis tahtmatuid radu ning kaotust.
varjatud pooled, mis ilmsiks ei saand
ning tõde, mis tühjaks jäi,  näotuks.
oli lootus. ta hellalt Sind hoidis,
kuid hääbuda varsti ta võis.,
sest aeg, mis lootuse röövis,
ootusest halvima tõi.
nüüd elutult lebamas varjud
ning tühjusest pakatab maa.
see ainus,mis vaikusel jäänud.
minu varjudesse mattunud Sa.




ühele erilisele inimesele, kelle tõttu mu maailm üleloomulikust kurbusest kokku variseb.. ning teine kord üleloomulikust rõõmust.. kuid me peaaegu ei suhtelgi

olin omaloodud reaalsuse ohver

Lonkisin mööda teed kodu poole läbi äsja maha sadanud vihmast niiske tee.Mõtlesin taas sellest, et kui oleks olemas mingisugune fotoaparaat,mis teeks pilti elu ilusamatest hetkedest või kohtadest või õigem oleks ehk öelda sellest emotsioonist,mis kaasneb vastava hetkega,siis oleks olnud parasjagu see hetk niisugune,mida jäädvustada.Kogu see vaikus oli nii võluv - eemal kostvate autode voog ning üksikud tuled, mis majadest, kardinate varjult paistmas.Tänavavalgustus, mis tõi esile öiste puude ilu- lehed, üle küllatud läbipaistvate, õrna läikega vihmapiiskade. Tänavad olid inimestest tühjad ning polnud hirmu kohata mõnd autot ega sattuda vastakuti mõne inimesega, kelle näoilmest võiks välja lugeda vaid küsimusi nähes laialiläinud meiki .Kõik oli nii lihtne ja siiras..puhkus kõigest.

võtsin mõtteid Paulo Coelho`lt

Keegi ei ohverda kõige olulisemat, mis tal on: armastust. Keegi ei ulata oma unistusi nende kätte, kes võivad need purustada..tahtlikult vähemalt mitte. Vahel on aga meie ümber inimesi, keda võib arvata, et nad on 100% ausad ja usaldusväärsed..ometi usaldades kõike nende öeldut,tehtut ja ja mõeldut, võime endale ise noa selga lüüa..nende kaudu. usaldades võtame riske, riske kukkuda kõrgelt ning haiget saada valusalt, kuid arvan, et igal asjal on oma põhjus juhtuda. Vahel ongi vaja kõrgelt kukkuda, et taas maanduda maa peal ootavasse reaalsusse. Inimesed on kergesti haavatavad. Loomad järgivad oma instinkte ning kuuletuvad vaid sellele, mis on sisse programmeeritud. Inimolendid aga teavad, mis on armastus ning tunnevad selle relvi. Tänapäevases maailmas võiks tuua nendest esile ehk iroonia ning eemaletõrjumise ent lisaksin sinna juurde ka valed ning manipulatsiooni. Armastus ei ole alati tagasivõidetav, uuesti usaldamaõppimine võib võtta kaua, kuid andeksandmisel on suur jõud. Andeksandmine ei ole ühekordselt tekitamiseks, see on pidev protsess, mis vajab pidevat läbimõtestamist ning pidevat andeksandmist. Olles andeks andes oma südames jäägitult, paneb see vaid olukorrad muutuma

Mõnikord on lööki vaja,
väga valusat.
Suutmaks endas tunnetada,
südant elusat.
Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainukest.
Alati on vaja talve,
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin,
sellepärast, et…

"Ei saa sind näha enne, kui näen iseennast"

Käisin Eskori juures ning lehitsesin üht  ramatut. Isegi ei suuda meenutada selle raamatu pealkirja ega autorit, kuid mind jäi kummitama sealt üks lause: "Ei saa sind näha enne, kui näen iseennast.."Huvitav väljend minu jaoks.. On ju veel erinevaid väljendeid,mis on sarnased sellele, ent see pani mind mõtlema nende väljendite omavahelisele seosele. Öeldakse, et inimene, kes ei armasta iseennast, ei saa armastada ka teisi.. õige ka.. kuidas muidu saaks välja jagada armastust, olles täis vihkamist või veel hullem - ükskõiksust!? suur vahe on aga enesearmastusel,mis on sünonüümne eneseimetlusega ning armastusel mis on mõeldud siis eelkõige selle väljendi puhul,ehk siis armastusel,mis on siiras,mille alapunktideks ma nimetaksin tõelisuse,hoolivuse,hoolitsuse,puhtuse ning aususe..
Aga kui nüüd pöörduda tagasi raamatust leitud väljendi juurde, siis hakkasin mõtlema, et on ju üsna tihti nii, et kui sa ise arvad,et  midagi tõeliselt vajad,siis tegelikult see justnimelt nii pole.
Rääkisin hiljuti oma superkalli sõbrannaga sellest.. ta ütles, et oli väga pikalt ja mitte just välja seda kuigi palju näidanud, aga võiks öelda et seesmiselt meeleheitel olles otsind inimest enda kõrvale.. erinevad peod ja tutvusringkonnad, kuid ei midagi..lihtsalt justkui lootusetu olukord, et polegi kedagi, kes talle sobiks ja kellele tema ning läks mingi aeg mööda ning tema peast kadusid lõpuks need mõtted,et ta kedagi enda kõrvale vajab ja võiks öelda, et ühel kõige suvalisemal hetkel ilmus tema jaoks välja inimene, kes on tema jaoks justkui ideaalne.niiet tuleb vaadata enne enda sisse, kui kedagi teist näha soovida ja selles osas teeb ka aeg oma töö, sest kui on millegist puudu, siis järelikult ei ole selle olemasolu jaoks lihtsalt valmisolekut .
arvan, et igaühele on antud täpselt nii palju kanda,kui palju ta kanda suudab..meie suutlikkus on aga meie endi kätes..

õnn peitub väikestes asjades..• °

Tunenn tõelist rõõmu inimeste üle,kes on minu ümber.Võin julgelt väita, et mul on sõpru,kes on minu jaoks alati olemas,kelle peale saab loota,keda usaldada ja kes on alati valmis mind kõigest välja aitama.Luban, et annan ka endast parima,et teid mitttte kunagi alt vedada ja reeta.. aitähh teile selle eest,et olemas olete!Ilma teieta ei saaks ma ealeski hakkama;)

Olen kindel, et minust ei saa kunagi õiget blogijat :D Raudselt on see minu järjekordne hetkevaimustus, nagu oli ka rulaga sõitmine,räppimine ja karate.. siiski oleks tore, kui selle pidamisega kauem suudaksin vastu pidada,kui kõige ülejäänuga.. ehk kooli ajani venitab välja?:)

pühendus .

Miks jooksvad inimesed alatihti millegi eest ära?miks põgenetakse ja oodatakse alati uut ja õnnelikku homset, kuigi on teada,et midagi ei parane..kuigi võiks. Alati ei saa muuta olukordi ent saab muuta suhtumist.Tihti ei näe me enda ees võimalusi, aga me näeme teisi inimesi,kes neid kasutavad ning mõistame nad hukka õigesti elamise pärast.Süüdistades ühiskonda ja üleüldist allakäiku ei leia me süüd endas ning puudub motivatsioon ja tahtejõud..

Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial.
Ei nuta, kui sa lõpuks kurvalt läed.
Ma lubasin, et ma ei nuta siis ka,
kui ükski kõrv ei kuule,
ükski silm ei näe.
Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial
ja et ma rõõmsalt naerdes mõtlen sulle vaid.
Ja kui ma vahest enam teisiti ei suuda,
siis salaja ma välja mõtlen pisaraid.