Kõle kelder. Täis suitsu ja külmust. Sellel on omapära olla eriline. Vaesed hinged, kes peitu poevad väliste raskuste ees. Igapäevamured, mis naerdakse välja,sest keegi ei kuule. Keegi ei kuula. On vaid vaikus ja siis nemad.. ja see külm kelder. Nende tundeid ei või enne taibata, kui väljud nende olukorrast. Olin kui võõras omas kodus. Nägin nende haigetsaanud, läbipekstud hingi. Valu valati naeru ning mõnitustesse. Karm tänavaelu, ka kui sul on perekond. Ka kui on inimesed, kes hoolivad. See pole see, sest teadmine, et keldris on ainuke varjupaik, ainuke paik kus tunda ennast ilusana ja hästi, on ainuke paik, kuhu põgeneda nuttes, ka kui oled juba mees.. nagu täisealisus määraks. Kõik valu ning haigus, mis lööb ühel hetkel välja. Kõik südames peituvad haavad, kõik tühjad kohad, mis ei saagi täidetuks. Müsteeriumid, mis jäävad lahendamata. Vastusteta küsimused.
neil oli oma koht, oma varjupaik. Neil on suur süda ning suured unistused. Neil puudub vaid üks asi, kuid see hoiab kinni tervet nende maailma. Neil pole kedagi, kes neisse usuks. Nende elu ja pelgupaik on vaid kõledas keldris, kus ennast julgevad väljendada ainult juues ning narkootikue tarbides. Keegi neist ei mõtlegi olla julgem, sest nad on näinud, mis neist saab, kui nad väljuvad keldrist. Seal on ilusad inimesed, kes ei näe neid. Seal on suurlinn, mis on täis põlgust. Neil on vaid kiired jalad ning oskused ellujäämiseks. Nad ei tahagi muud, sest hirm takistab neid. Hirm takistab nende soove ning ainuke millele loota, on külm kelder ning antsu-uimas sõber kõrvaltoas. Need on telgitagused, millega ei tegeleta, sest tänapäeval on olulisem materjalism ja suured palgad. Oluline on krooni vahetus euroks ja ilutulestik. Ühe kõrgklassi ületrumpamine teisega. Ning muud nad ei vajagi. Seepärast ollakse õnnelikud oma õnnetuses, sest kuidas saaks kumiseda kannel, kes hoiab kõik endasse.
