Jään igatsusega meenutama taas sedagi päeva..tahaksin öelda nii palju ent sõnad takerdudva mu mõtetesse.. sinna nad jäävadki . olen sellega lihtsalt leppinud.meie maailmad on liialt erinevad.ju siis nii ongi parem.ju siis on nii õige.. ehk vale?kuid mis seal vahet?
sain jälle targemaks.. ei eksisteeri sellist asja nagu "sarvede maha jooskmine"?vähemalt väideti mulle nii. inimene jääb vaid paratamatult oma harjumuste ohvriks. lihtsalt on üksikuid, kes ennast elu jooksul parandavad ning neid, kes tahaksid, kuid ei leia selleks võimalust, ja ülejäänud, kes ei ole valmis loobumagi. seega eluperioodiks või nooruseks seda nimetada oleks vaid endale valetamine ning oma valede valikute eiramine.on see tõde või ei?.. jäägu see iga inimese enda otsustada.
vahel on hea enda eest varjata tõde. lihstalt olla keset teadmatust.mitte valesid ega tõde.lihtsalt olla nii, et ei olegi olemas selliseid sõnu või mõisteid. olla üksi oma enese maailmas. mitte maailmas,mis ümber,vaid selles, mis peitub kusagil, kuhu puudub tee ning kuhu teiste kujutlus ei küündi. olla vaid keset mõtteid ning mõtlematust ühtaegu.olla väljaspool reaalsust.
sain eile hea mõtte ühelt kirjanikult, keda mina just kõrgelt ei hinda, kuid paljud seda teevad.ma ei näe temas lihstalt midagi mõistmatut, ebatavalist või inspireerivat, mis tavaliselt selliste kirjanike puhul peaks silma jääma.tundsin end kui väikese lapsena, kes kuulab suurte inimeste igavat juttu vanadest aegadest ja poliitikast. raamatuesitlused on ju alati mõtlmapanevad ja huvitavad, kuid kirjanik, kes minu jaoks midagi ei paku.. kuidas saaks tema raamat siis pakkuda? kuid see selleks. idee oli siiski see, et kirjutada iga päev üks luuletus. niiet üritan algust sellega teha.. tundub totter, kuid võiks nalja pärast proovida:D
varjudesse mattund maa
vaikuse hääl kui karje mu peas-
täis tahtmatuid radu ning kaotust.
varjatud pooled, mis ilmsiks ei saand
ning tõde, mis tühjaks jäi, näotuks.
oli lootus. ta hellalt Sind hoidis,
kuid hääbuda varsti ta võis.,
sest aeg, mis lootuse röövis,
ootusest halvima tõi.
nüüd elutult lebamas varjud
ning tühjusest pakatab maa.
see ainus,mis vaikusel jäänud.
minu varjudesse mattunud Sa.
ühele erilisele inimesele, kelle tõttu mu maailm üleloomulikust kurbusest kokku variseb.. ning teine kord üleloomulikust rõõmust.. kuid me peaaegu ei suhtelgi
No comments:
Post a Comment